Alates avaldamisest 1651. aastal on Thomas Hobbesi „Leviathan“ tekitanud segadust ja seadnud kahtluse alla meie arusaamu maailmast. Tema kaine poliitiline visioon, mida iga järgnev põlvkond on üha uuesti hukka mõistnud ja halvustanud, paljastab jätkuvalt kõigi inimlike poliitiliste ja eetiliste tühikargamiste tagamaid.

Oma võrratult innustavas raamatus „Uued Leviaatanid“ lubab John Gray meil aru saada käesoleva kümnendi maailmast koos kõigi selle vastuolude, moraalsete õuduste ja pettumustega. Nõukogude Liidu kokkuvarisemine käivitas läänemaailmas peaaegu apoplektilise triumfimeelsuse, vallandades siira usu, et inimkonda ootab nüüdsest ees ratsionaalne, liberaalne ja hästi korraldatud tulevik ning et türannia, natsionalism ja irratsionaalsus kuuluvad minevikku. Sestsaadik on aset leidnud niivõrd palju kohutavaid sündmusi ja esile kerkinud hulgaliselt toksilisi ideid, kuid ometi käsitleme oma liberaalsete veendumuste kütkeis olles neid kui hälbeid, mis mingil moel lahenevad. Meie asemel ei oleks Hobbes nii enesekindel.

Põnevaid ja väljakutsuvaid tähelepanekuid täis „Uued Leviaatanid“ on mõjus mõtisklus ajaloolisest ja praegusest rumalusest. Liigina näeme end pidamas pidevat võitlust, seistes silmitsi tegelikkuse ja eksitavate inimlike instinktidega. Äkki aitaks meid eneseteadlikum, realistlikum ja eksiarvamustevabam eetika?