New York Timesi ja Wall Street Journali menuk kahelt 2024. aasta Nobeli majandusauhinna laureaadilt näitab ühiskondlike institutsioonide tähtsust riigi õitsengus.

Miks on mõni riik jõukas ja teine hädine, jagunedes rikkuse ja vaesuse, tervise ja haiguste, toidukülluse ja nälja poolest? Kas heaolu või virelemise määrab kultuur, ilm või geograafia? Selgub, et ükski neist teguritest ei ole lõplik ega saatuslik.

Viieteistkümne aasta pikkusele uurimistööle tuginedes näitavad Daron Acemoglu ja James A. Robinson veenvalt, et majandusliku edu (või selle puudumise) aluseks on poliitilised ja majanduslikud institutsioonid. Vaid üks näide: korealased on märkimisväärselt homogeenne rahvas, ometi ollakse Põhja-Koreas maailma vaesemaid, samas kui vennad ja õed Lõuna-Koreas on rikkamate hulgas. Erinevused kahe Korea vahel on tingitud poliitikast, millega on kujundatud kaks erinevat institutsionaalset suunda.

Acemoglu ja Robinson esitavad erakordseid ajaloolisi tõendeid Rooma impeeriumist, maiade linnriikidest, Nõukogude Liidust, USA-st ja Aafrikast, ehitades üles uue poliitökonoomia teooria, mis on väga asjakohane vastamaks tänapäeva suurtele küsimustele kas või Hiina majanduskasvu või Ameerika õitsengu kestvuse kohta.

Majandusajakirjanik Tõnis Oja sõnul pole see raamat isegi niivõrd majandusest, vaid ajaloost, geograafiast, ühiskonnakorraldusest ja juhtimisest. Ehkki autorid seda otseselt ei käsitle, saab aimu ka sellest, miks endise Nõukogude Liidu viieteistkümnest taasvabanenust on edukad vaid kolm Balti riiki.

James A. Robinson (1960) on Briti-Ameerika taustaga majandus- ja poliitikateadlane ning Chicago Ülikooli professor, aastail 2004–2015 oli ta Harvardi Ülikooli õppejõud.

Mõlemad majandusteadlased pälvisid koos Simon Johnsoniga 2024. aastal Nobeli majandusauhinna. Nad on veel mitme raamatu kaasautorid, mh „The Narrow Corridor“ (Penguin Press, 2019) ning „Economic Origins of Dictatorship and Democracy“ (Cambridge University Press, 2009).