„Gulagi arhipelaag“ on Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Aleksandr Solženitsõni (1918-2008) peateos, suurelt osalt Eestis sündinud „kirjandusliku uurimuse katse“, mis ilmununa välismaal (1973-1975), autori kodumaal (1989-1990) ja Eestis (1990) avaldas lugejaile põrutavat mõju, avades Nõukogude Liidu tegelikku ajalugu ja suutes kogu maailmas tunduval määral hajutada kommunistlikku udu.

„Arvatavasti ei aidanud ükski üksikisik Nõukogude süsteemi lagunemisele sama palju kaasa kui kirjanik Aleksandr Solženitsõn,“ ütleb soome kirjanik Jukka Mallinen Erkki Vettenniemi kirjutatud, ka eesti keelde tõlgitud Solženitsõni biograafias (2018).

„Gulagi arhipelaag“ näitab, kuidas Nõukogude Liidu ametliku propaganda fassaadi taga seisid tuhanded koonduslaagrid ja piinakambrid, riikliku terrori hiiglaslik võrgustik. Inimajaloo kõige tumedamaid lehekülgi kirjeldades ei puudu autoril huumor, iroonia ja sarkasm. Vägivallamehhanismide läbivalgustajana on Solzenitsõn ületamatu, ja nii on tema ainulaadne suurteos osutunud lausa rabavalt aktuaalseks ka XXI sajandil.

Teose esimese köite kaks osa „Vanglatööstus” ja „Igiliikumine” kirjeldavad arreteerimisi, „uurijate” juurdlusvõtteid ja vanglaelu, kus „mõned vangid läksid kongikaaslaste silma all kolme-nelja päevaga halliks” (11. peatükk „Kõrgeim määr”). Gulagi vangilaagrite saarestiku kaardistamise käigus kohtame ka stalinliku terrori kõige eredamaid tugipunkte: Butõrka, Magadan, Kolõma. Köite üheks võtmetegelaseks on Eesti rahvuslane Arnold Susi (1896–1968), kes vangikaaslasena märkimisväärselt mõjutas kirjaniku maailmapildi kujunemist.