Praegu loen ...
…juba teist korda Martin Alguse “Paranemist”, just lõpetasin Peeter Kormašovi “Peatusest peatusesse” ja Mohamed Mbougar Sarri võrratu ja samas kohtutavalt õõvastava “Brotherhoodi”.

Loodan õhtul alustada Olga Tokarczuki “Rändajatega”. 

Lemmikkohad lugemiseks on lai aknalaud päiksepoolses toas, rong, päevitustool tuulevaikses rannas, parajalt pehme punane diivan. 

Minu esimene raamatumälestus ei ole päris minu enda oma, lihtsalt olen lugematul hulgal kordadest kuulnud, et mu esimene kokkupuude raamatuga lõppes viimase täieliku füüsilise hävinemisega. Sealt edasi hakkasin aga raamatuid otstarbekamalt kasutama ja lugema. Lasteraamatutest selgemalt on meeles eale mittekohased teosed, sest kasvasin üles keset krimi- ja seikluskirjadust täis riiuleid. Esimese krimiromaanina on meeles veel enne kooli minemist loetud Agatha Christie “Paddington 16.50”, mis tegelikult on ju väga siivsalt kirjutatud, Christie raamatud pole midagi sündsusetumat kui Kalle Blomkvisti lood, lihtsalt kõik tegelased on täiskasvanud. Loost endast selgemalt mäletan oma hämmingut selle üle, kuidas kellelgi võib kodus olla terve sarkofaag, Egiptusest suveniirina kaasa tassitud sarkofaag. Milleks sellist asja majapidamises vaja oli enne, kui sinna oli tarvis üks laip peita, ma raamatust teada ei saanudki.
 

Meeldejäävaim kogemus raamatuga

Esimene kord, kui sai enda kirjutatud esimest raamatut käes hoida. Peab tunnistama, et ka teise raamatu esimeste eksemplaride kastist välja pakkimine ei olnud vähem meeldejääv.

Raamatupood või raamatukogu?

Hea arhitektuuriga raamatukogu nägemise nimel olen ma valmis sõitma kasvõi teise riiki! Aga laenutan ikka sõpradelt.

Kodus kõrguvad riiulid küll laeni, aga ega ma iga nädal raamatupoes just raamatuid ostmas ei käi. Pean tunnistama, et mina olengi see inimene, kes vahel pool päeva raamatupoes istub, olles unustanud end mõnda uut teost lugema. Eestis on lihtsalt nii mõnusad raamatupoed! Ehkki mu lemmikuks on üks pisike Riia kauplus, kus uusi raamatuid uudishimulikult lappavale kliendile ka pokaal veini pakutakse.

Minu lemmikžanr on loomulikult reisikiri. Uued ja vanad, eestlaste ja välismaalaste omad, piltidega ja ilma, Mark Twainist Mia Kankimäkini. Loen hea meelega suurepäraselt kirjutatud reisikirju kohtadest, kuhu ma kunagi sõita ei kavatse ja suure kadedusega mälestusi reisidest, mis on toimunud tänaseks dramaatiliselt muutunud riikidesse, kuhu ma küll reisinud olen või reisida plaanin, aga mille ammuste aegade võlu mina enam kunagi kogeda ei saa: džässibaarid Kabulis, automatkad läbi Lähis-Ida, turvaline troopiline Kongo.

Ja see pole otseselt žanr, aga olen avastanud, et loen väga palju poola ja prantsusekeelsete autorite tõlkeid. Hendrik Lindepuu teeb tõlkijana nii head tööd, et ausalt öeldes polegi nagu motivatsiooni poola keelt õppima hakata; prantsuse keelega on sama lugu, et ise ei oska, aga läbi tõlgete jõuab prantsusekeelse maailma koorekiht ikka minuni, kirjastajad-toimetajad on hoolikalt valikuid teinud.
 

Paber või digi?

Ikka sirutub käsi mõnusal paberil raamatu järele, aga reisidele ma enam paberraamatuid kaasa tassida ei viitsi, selleks on Kindle palju parem lahendus.

Halb raamatuharjumus?

On raske öelda, miks mul oli vaja näiteks enne Niiluse jõele paisutatud Nasseri järve äärde Abu Simbelisse sõitmist läbi lugeda mitu põhjalikku lugu Niiluse krokodillidest, kelle südametunnistusele jääb igal aastal rohkem kui tuhande inimese surm. See ei aidanud meelerahule küll kuidagi kaasa, ehkki lugemine pidavat stressi vähendama. Aga reeglina ei seostu mulle halvad lugemisharjumused liiga palju lugemisega. Ma ei usu, et oleks olemas halbu raamatuharjumisi, võibolla liigituks selleks siis ainult harjumus vähe lugeda.

„Ridade vahel“ on Postimehe kirjastuse mikrorubriik, milles proovime raamatusõprade hingeelu lugeda.