Autori eluajal vaieldamatult populaarseimaks osutunud romaanis kõneleb Ivan Turgenev lüürilises keeles kaotusest, täitumata lootustest ja õnnest, mis kestab üksnes viivu.

Valgusküllane kevadpäev kaldus õhtule, kõrgel selges taevas seisid väikesed roosad pilvetupsud, ja paistis, et need ei uju mitte mööda, vaid kaovad sügavale taevasinasse.

Ühes O... kubermangulinna servapealses uulitsas, ilusa maja lahtise akna all istusid (see oli aastal 1842) kaks naist, üks umbes viiekümneaastane, teine päris eideke, nii seitsmekümne ringis.

Esimese naise nimi oli Marja Dmitrijevna Kalitina. Tema mees, kunagine kubermangu prokurör, omal ajal tuntud tegelane, löögivalmis ja otsusekindel, sapine ja kangekaelne isand, oli kümmekond aastat tagasi surnud. See mees oli saanud korraliku kasvatuse ja käinud ülikoolis, kuid, pärit vaesest seisusest, mõistnud varakult, et peab endale ise teed rajama ja raha kokku kraapima. Marja Dmitrijevna oli temale läinud armastusest, sest mees oli olnud ilus, tark ja – kui tahtis – väga armastusväärne. Marja Dmitrijevna (neiuna Pestova) oli juba lapsena kaotanud mõlemad vanemad, ta oli veetnud mõned aastad Moskvas instituudis ning elanud pärast sealt tagasitulekut koos tädi ja vanema vennaga suguvõsa pärusmõisas Pokrovskojes, O...st umbes viiekümne versta kaugusel. Too vend oli varsti läinud Peterburisse riigiteenistusse ja lasknud nii õel kui ka tädil näguripäevi näha, kuni äkiline surm tema pürgimustele punkti pani. Marja Dmitrijevna päris Pokrovskoje, aga ei elanud seal kuigi kaua: juba järgmisel aastal pärast pulmi Kalitiniga, kes oli ta südame mõne päevaga vallutanud, vahetati Pokrovskoje teise, palju tulusama, kuid iluta ja häärberita mõisa vastu ning samal ajal ostis Kalitin O... linna maja, kuhu ta siis ka koos naisega alaliselt elama asus. Maja juures oli suur rohtaed, mis ulatus põldudeni ja läks üht serva pidi õieti juba linnast välja. Kalitin, kes polnud maaelu vaikusest ennegi lugu pidanud, leidis: nüüd ei ole siis enam tarvis ennast maale vedada! Marja Dmitrijevna kurtis hingepõhjas oma ilusat Pokrovskojet selle lustaka jõenire, laiade luhtade ja haljaste metsasaludega korduvalt taga, kuid ta ei hakanud üheski asjas mehele vastu, sest mees oma tarkuses ja elutundmises oli talle jumal. Ja kui Kalitin siis viieteistkümneaastase abielu järel viimaks suri, jättes maha poja ning kaks tütart, oli Marja Dmitrijevna oma majaga ning linnaeluga juba sedavõrd harjunud, et tal polnudki enam tahtmist O...st ära kolida.

Nooruses oli Marja Dmitrijevnal olnud kenakese blondiini maine ja veel viiekümneseltki oli ta üsna meeldiva välimusega, ehkki juba veidi lihav ja vormitu. Ta oli rohkem tundeline kui heasüdamlik ning säilitas oma instituudiaegsed vigurid isegi küpses eas; ta oli end ära hellitanud, ärritus kergesti ja tihkus isegi nutta, kui tema harjumused rikutud said; see-eest oli ta väga lahke ja armastusväärne, kui kõik tema soovid olid täidetud ja keegi talle vastu ei vaielnud. Tema maja oli siin linnas üks meeldivamaid. Tal oli üsna kopsakas varandus, suuremas osas küll mitte päritud, vaid mehe soetatud. Mõlemad tütred elasid tema juures, poeg aga oli pandud Peterburi ühte paremasse kroonu õppeasutusse.

Eideke, kes Marja Dmitrijevna seltsis akna all istus, oli toosama tädi, tema isa õde, kelle seltsis ta kunagi Pokrovskojes oli mööda saatnud mõned üksildased aastad. Tädi nimi oli Marfa Timofejevna Pestova. Tal oli veidriku kuulsus ja sõltumatu hoiak, ta ütles kõikidele tõtt otse näkku ja pidas ennast oma armetule rahanatukesele vaatamata ülal, nagu käsutaks ta tuhandeid. Ta polnud õndsat Kalitinit mitte silmaotsaski sallinud, ja niipea kui vennatütar tollele oli mehele läinud, kolis tema ära oma väikesesse külla, kus elas tervelt kümme aastat ühe talumehe suitsutares. Marja Dmitrijevnal oli tädi ees kogu aeg pisut kõhe. Isegi vanas eas ikka veel mustade juuste ning terase silmaga, oli Marfa Timofejevna, pisike terava ninaga naine, kõndides kärmas ja hoidis selja sirge; tema kõne oli kiire, jutt selge ning hääl hele ja kõlav. Ta käis alati valge tanu ja valge jakiga.

„Mis sul viga on?“ küsis ta äkki Marja Dmitrijevnalt. „Mis sa ohkad kogu aeg, armas hing?“

„Niisama,“ kostis too. „Millised imeilusad pilved!“

„Kas sul on neist kahju või?“

Marja Dmitrijevna ei lausunud sõnagi.

„Kuhu see Gedeonovski siis täna jääb?“ jätkas Marfa Timofejevna vardaid välgutades (ta kudus suurt villast salli). „Oleks sul siin ohata aidanud või vähemalt midagi kokku luuletanud.“

„Küll olete ikka teie tema vastu karm! Sergei Petrovitš on ju lugupeetud mees.“

„Lugupeetud!“ osatas eideke laitvalt.

„Ja kui väga ustav oli ta minu kadunud mehele!“ sõnas Marja Dmitrijevna. „Tänapäevani ei suuda ta teda meenutades ükskõikne olla.“

„Või veel! – kui su mees ta kõrvupidi sopa seest välja kiskus,“ porises Marfa Timofejevna ning vardad hakkasid ta käes veelgi kärmemini käima.

„Ise pealtnäha nii vaga mees,“ alustas ta uuesti, „endal pea hall otsas, aga kui suu lahti teeb, ajab suisa valet või keelepeksu välja. Ja see on veel riiginõunik! Jah, aga mis sest papipojast ikka tahta!“

 Raamatu leiad meie e-poest: https://www.postimehekirjastus.ee/raamatud/romaanisari/aadlipesa