Tsirkulaarselt kulgeva ajasüsteemiga maailmas elatakse igavesti läbi samu ebaõnnestumisi ja rõõmuhetki. Seisva ajaga maailma külastavad üksnes laste külge klammerduvad vanemad ja armastajad. Maailmas, kus aeg on ööbik, vangistatakse see puhuti klaaskupli alla.

Tänapäeva kirjandusklassikasse kuuluv rahvusvaheline menuk „Einsteini unenäod“ on kollaaž 30 unenäolisest loost, milles on põimunud tõsiteadus ja fantaasia. See on mõtisklus ajatunnetuse suhtelisusest, relatiivsusteooria paikapidavust tõestavatest eluhetkist ning ennekõike inimeseks olemise haprusest.

Selles maailmas on aeg nagu veevool, mida aeg-ajalt segab tükike prahti, mööduv tuulehoog. Aeg-ajalt tekitab mingi kosmiline müra selle, et aeg pöördub eemale peavoolust, et ühineda vastuvooluga. Kui see juhtub, leiavad harujõkke haaratud linnud, maapind, inimesed end järsku minevikku kantuna.

Inimesi, keda on ajas tagasi viidud, on lihtne ära tunda. Nad kannavad tumedaid silmapaistmatuid rõivaid ja kõnnivad kikivarvul, püüdes mitte tekitada ainsatki heli, mitte painutada ühtki rohuliblet. Sest nad kardavad, et mis tahes muutus, mille nad põhjustavad minevikus, võib avaldada drastilist mõju tulevikule.

Näiteks just praegu on üks selline isik kössis varjulise võlvkaare all Kramgassel maja nr 19 juures. Kummaline koht tulevikust tulnud ränduri jaoks, aga seal see naine nüüd on. Jalakäijad mööduvad, vaatavad ja kõnnivad edasi. Naine kössitab nurgas, hiilib siis kiiresti üle tänava ja tõmbub kössi teises pimendatud kohas maja nr 22 juures. Ta on kabuhirmul, et keerutab üles tolmu, kui samal ajal on Peter Klausen sel 1905. aasta 16. aprilli pärastlõunal teel apteeki Spitalgassel. Klausen on natuke peenutseja ning talle ei meeldi, kui ta riideid määritakse. Kui tolm ta riided rikub, siis ta peatub ja pühib need hoolikalt puhtaks, olenemata eesolevatest kohtumistest. Kui Klausenit piisavalt kaua kinni pidada, siis ta ehk ei osta salvi oma naisele, kes on nädalaid kaevanud jalavalu. Sel juhul võib Klauseni halvas tujus naine otsustada mitte reisida Genfi järve äärde. Ning kui ta ei lähe Genfi järve äärde 23. juunil 1905, ei kohta ta seal Catherine d’Épinay’d, kes jalutab idakalda muulil, ega tutvusta preili d’Épinay’d oma poeg Richardile. Sellest tulenevalt ei abiellu Richard ja Catherine 17. detsembril 1908, neile ei sünni poeg Friedrichit 8. juulil 1912. Friedrich Klausenist ei saa 22. augustil 1938 Hans Klauseni isa ning Hans Klausenita ei teki iialgi 1979. aasta Euroopa Liitu.

Naine tulevikust, tõugatud hoiatuseta sellesse aega ja sellesse kohta, üritades olla nähtamatu oma varjulises kohas Kramgassel maja nr 22 juures, teab Klauseni lugu ja tuhandeid teisigi veel alles ilmsiks tulevaid lugusid, mis sõltuvad laste sünnist, inimeste liikumisest tänavatel, lindude laulust kindlal hetkel, toolide täpsest asetusest, tuulest. Ta kükitab varjus ega vasta inimeste pilkudele. Ta kükitab ja ootab, et ajavoog kannaks ta tagasi oma aega.

Kui tulevikust tulnud rändur peab rääkima, siis ta ei räägi, vaid ägiseb. Ta laseb sosinal välja piinatud helisid. Ta on agoonias. Sest kui ta muudab midagi karvavõrdki, võib ta hävitada tuleviku. Samal ajal on ta sunnitud jälgima sündmusi neis osalemata, neid muutmata. Ta kadestab inimesi, kes elavad oma ajas, kes võivad tegutseda oma soovidest lähtuvalt, olles teadmatuses tulevikust, teadmatuses oma tegude mõjust. Aga rändur ei saa tegutseda. Ta on inertgaas, kummitus, hingetu paberileht. Ta on kaotanud oma isiksuse. Ta on pagendatud ajast.

Selliseid armetuid inimesi tulevikust võib leida igas külas ja igas linnas, nad peituvad hoonete räästa alla, keldritesse, sildade alla, hüljatud väljadele. Neilt ei küsita tulevaste sündmuste, eesseisvate abielude, sündide, rahaasjade, leiutiste, teenitava kasumi kohta. Nad jäetakse hoopis rahule ja neid haletsetakse.