Praegu loen Richard S. Pratheri raamatut „Palun üks mõrv, kallis!“.

Lemmikkoht lugemiseks: suvel suure äädikapuu all varjus aiapingil lebades ja hommikusööki süües.

Minu esimene raamatumälestus:
Kui jätta kõrvale need esimesed „Muna“ stiilis raamatud ja kooli kohustuslik kirjastus, siis vist ikkagi „Seiklusjutte maalt ja merelt“ nahksuka jutud ja Jules Verne`i omad. Mäletan, et isa ütles, kui olin varateismeline: „Loe need nüüd ruttu kõik läbi, sest ühel hetkel oled nii vana, et need enam ei huvita.“

Meeldejäävaim kogemus raamatuga:
Ühte konkreetset ei ole, aga laiemalt võttes 1990ndad aastad, kui oli tohutult kirjastusi ja ilmus väga palju 20. sajandi keskpaiga põnevikke. Siis sai ikka raamat ühe õhtu-ööga läbi loetud.

Raamatupood või raamatukogu?
Viimasel ajal rohkem raamatukogu.

Minu lemmikžanr: Ameerika eelmise sajandi kriminullid.

Paber või digi?
Loomulikult paber. Ei kujuta ettegi, et peaksin raamatut digikujul lugema. 

Halb raamatuharjumus?
Ei oskagi sinna alla midagi liigitada. 

„Ridade vahel“ on Postimehe kirjastuse mikrorubriik, milles proovime raamatusõprade hingeelu lugeda.