Casey tuleb ettekandjatööga hädavaevu ots otsaga välja ja üürib kitsukest hallituslõhnalist garaažituba. Seal ootab teda aga viimane allesjäänud pidepunkt ja trööst: kuue aasta eest alustatud romaan, mille kallal kirjanduslike ambitsioonidega naine unetundide arvel töötab. Ja siis leiab Casey end ühtäkki veel armukolmnurgast, mis ähvardab ta lõplikult tasakaalust välja viia.

Lily Kingi „Kirjanikud ja armastajad“ on südamlik, intelligentne, humoorikas ja unustamatu lugu armastusest, loovusest, eneseleidmisest ning sellest hirmuäratavast, ent võimalusterohkest hetkest elus, kui üks ajajärk on lõppemas ja teine algamas.

Mul on iseendaga kokkulepe, et täna hommikul ma ei mõtle rahast. Olen nagu teismeline, kes püüab mitte mõelda seksist. Aga minagi püüan mitte mõelda seksist. Ega Luke’ist. Ega surmast. Mis ühtlasi tähendab mitte mõtlemist emast, kes suri mullu talvel puhkusereisil. Nii palju on seda, millest ma ei tohi mõelda, et saaksin hommikuti kirjutada.  

Adam, mu majaperemees, vaatab pealt, kuidas ma tema koera jalutan. Kui tulen sissesõiduteed pidi tagasi, nõjatub ta oma Benzi najale, ülikond seljas ja kiiskavad kingad jalas. Arvatavasti tahab ta hommikuti hingepidet. Eks vist kõik taha. Ta naudib kontrasti iseenda ning taltsutamata lakaga ja dressides minu vahel.

Kui olen koeraga lähemale jõudnud, nendib Adam: „Oled vara üleval.“

Ma olen alati vara üleval. „Sina samuti.“

„Saan punkt kell seitse kohtunikuga kohtuhoones kokku.“

Imetle mind. Imetle mind. Imetle kohtunikku ja kohtuhoonet ja punkt kell seitset.

„Eks keegi pea sedagi tegema.“ Mulle ei meeldi Adamiga lähestikku olla. Ei usu, et ta seda tahakski. Lasen koeral end mõne sammu eemale tõmmata – orava poole, kes parajasti litsub end Adami suure maja kõrval aialippide vahelt läbi.

„Nõndaks,“ sõnab Adam, tahtmata mind liiga kaugele lasta. „Kuidas romaan edeneb?“ Ta rõhutab seda, nagu oleksin selle sõna ise välja mõelnud. Ta nõjatub endiselt autole, pöörab üksnes pead minu poole, justkui oleks oma poosiga nii rahul, et ei tahaks seda muuta.

„Pole viga.“ Mu rinnus hakkavad mesilased nahistama. Mõni roomab käsivart pidi alla. Üksainus vestlus võib mul kogu hommiku ära rikkuda. „Peangi selle jälle käsile võtma. Lühike päev. Teen täna tööl topeltvahetuse.“

Tirin koera tagaverandale, haagin oheliku lahti, nügin ta uksest sisse ja kiirustan trepist jälle alla.

„Mitu lehekülge sul nüüd valmis on?“

„Paarsada.“ Ma ei jää seisma. Olen juba poolel teel oma toa poole, mis asub Adami garaaži küljel.

„Tead,“ ütleb Adam end autost eemale lükates, oodates mu täit tähelepanu. „Minu arust on lihtsalt erakordne, et sa arvad, et sul on midagi öelda.“  

Istun kirjutuslaua taga ja vahin lauseid, mille kirjutasin enne koeraga jalutamist. Ma ei mäleta neid. Ma ei mäleta, et oleksin need kirja pannud. Olen nii väsinud. Heidan pilgu kellraadio rohelisele numbrinäidule. Vähem kui kolm tundi, enne kui pean lõunaseks vahetuseks riidesse panema.

Adam käis kolledžis koos mu vanema venna Calebiga – tõtt-öelda arvan ma, et Caleb oli temasse tollal natuke armunud – ja seepärast andis toa mulle soodsalt üürile. Selle eest, et käin hommikuti tema koeraga jalutamas, jätab ta veel natuke alla. Varem oli mu tuba eelidandamiskuur, praegugi on siin tunda liivsavimulla ja kõdunevate lehtede lõhna. Ruumi jagub parajasti kaheinimesemadratsile, kirjutuslauale, toolile ja keeduplaadile; rösterahi on vannitoas. Panen kannu keeduplaadile tagasi, et teha veel üks tass musta teed.

Ma ei kirjuta sellepärast, et arvan, et mul on midagi öelda. Kirjutan sellepärast, et kui ma ei kirjuta, tundub kõik veel hullem. 

Kell pool kümme tõusen toolilt, küürin valgelt kroogitud pluusilt liha- ja põldmarjaplekke, triigin pluusi kirjutuslaual kuivaks, riputan riidepuule ja punun riidepuu konksu seljakoti sanga sisse. Tõmban mustad tööpüksid jalga ja T-särgi selga, seon juuksed hobusesappa ja upitan seljakoti turjale.

Veeretan jalgratta garaažist tagurpidi välja. See mahub hädavaevu ära, sest garaaž on tuubil täis Adami kolu: vanad lapsevankrid, kõrged toolid, lapse lamamistoolid, madratsid, kummutid, suusad, lumelauad, rannatoolid, tõrvikud, lauajalgpallimäng. Ülejäänud ruumi võtab enda alla Adami eksnaise punane minikaubik. Mullu Hawaiile kolides jättis ta selle maha koos kõige muuga peale laste.

„Liiga hea auto sedasi ripakile jätmiseks,“ ütles koristaja seal kord voolikut otsides. Tema nimi on Oli, pärit on ta Trinidadist ning ta hoiab alles sellisegi tühja-tähja nagu pesupulbrikarbi plastkulbikesed, et need koju saata. See garaaž ajab Oli hulluks.

Väntan mööda Carlton Streeti, lipsan Beaconil punase tule alt läbi ja võtan suuna Comm Ave’i poole. Liiklusvool müriseb mööda. Libistan end sadulast maha ja ootan koos üha kasvava tudengisummaga rohelist tuld. Mõned imetlevad mu ratast. See on vana motika vurhvi ratas, mille ma leidsin mais ühelt Rhode Islandi prügimäelt. Kahe peale Luke’iga putitasime selle üles, panime uue korralikult õlitatud keti, pingutasime piduritrosse ja kangutasime roostetanud sadulaposti, kuni see kerkis üles, mulle sobivale kõrgusele. Käiguvahetussüsteem on paigaldatud põiklati sisse, mis tekitab tunde, et ratas on tegelikust võimsam, nagu peituks kuskil salamootor. Mulle meeldib, et see tundub nii mootorratta moodi oma tõstetud vertikaalse juhtraua, pika tepitud sadula ja kõrge painutatud varvaga, millele saan vabakäigul veeredes selga toetada. Lapsena mul sellist polnud, aga mu parimal sõbral oli, ja me vahetasime ühtelugu omavahel rattaid, ikka mitmeks päevaks korraga. Need BU tudengid, nemad on liiga noored, et neil oleks lapsepõlves seesugune ratas olnud. On imelik, et ma ei kuulu enam kõige nooremate täiskasvanute hulka. Olen nüüd kolmekümne ühe aastane ja mu ema on surnud.