Ning ta pole ainus: nii tolsamal kui ka teistel pika ja kibeda sõja päevil rapsatakse lugematuid naisi kodust ja jagatakse võitlejatele vaevapalgaks.

Kistes Trooja sõja suurejoonelise draama lahti harjumuspärasest mehekesksest pilgust, püüab „Tüdrukute vaikimine“ tuua lagedale teist, naiste lugu, kaardistades omaaegse kuninganna teekonda läbi ajalookaose, kus ta püüdleb vabaduse ja õiguse poole olla omaenda loo autor. 

2018. aastal ilmunud romaanis „Tüdrukute vaikimine“ kergitab Barker loori Briseisi, unustatud naise loolt, kes on ühe kuulsama sõjaeepose keskmes. Romaan sai naiste kirjandusauhinna, Gordon Burni preemia, Costa raamatuauhinna ja rahvusvahelise Dublini kirjandusauhinna nominatsiooni ning võitis Independent Bookshop preemia. Lugu jätkub triloogia teises osas „Trooja naised“.

Loe katkendit Pat Barkeri raamatust "Tüdrukute vaikimine":

Suur Achilleus. Hiilgav Achilleus, särav Achilleus, jumalik Achilleus ... Küll alles kuhjatakse epiteete. Meie ei kasutanud ühtegi neist; kutsusime teda lihunikuks.

Välejalgne Achilleus. Vaat see on alles huvitav. Üle kõige, enam kui tarkus ja hiilguski, iseloomustas teda kiirus. Üks lugu räägib, kuidas ta kord mööda Trooja tasandikke jumal Apollot taga ajas. Viimaks nurka surutuna olla too öelnud: „Sa ei saa mind tappa, olen ju surematu.“ – „Ahjaa,“ vastanud Achilleus. „Aga me mõlemad teame, et kui sa poleks surematu, oleksid sa surnud.“

Ta ei jätnud kellelegi viimast sõna, isegi mitte jumalale.  

Kuulsin teda enne, kui nägin: tema sõjahüüd kaikus vastu kõikjalt Lyrnessose müüridelt.

Meil, naistel – lastel muidugi ka –, oli kästud minna tsitadelli, kaasas vahetusriided ja nii palju süüa-juua, kui kanda jaksaksime. Nii nagu kõik korralikud abielunaised, lahkusin ma koduseinte vahelt harva – ehkki tõtt-öelda asus minu kodu palees –, nii et päise päeva ajal mööda tänavat kõndides oli pidupäevatunne. Peaaegu. Naeru, ergutushüüete ja valjude naljade varjus oli meil kõigil vist hirm. Minul küll oli. Teadsime kõik, et mehed on tagasi löödud – rannalt ja sadama ümbrusest oli taplus jõudnud otse linnavärava alla. Võisime kuulda kisa, karjeid, mõõkade ja kilpide tärinat – ning teadsime, mis ootas ees, kui linn peaks langema. Ometi ei tajunud me ohu reaalsust – igatahes mitte mina, ja ma kahtlen, et teisedki seda kuigi palju enam hoomasid. Kuidas võisid langeda need kõrged müürid, mis olid meid kaitsnud terve elu?

Mööda kitsukesi linnatänavaid suundusid naised, imikud süles ja lapsed käe otsas, peaväljakule. Terava päikesepaiste ja tormava tuule käes laotus tsitadelli tume vari meid oma rüppe võtma. Eredast valgusest pimedusse astudes olin nii pimestatud, et komistasin. Lihtnaised ja orjad aeti üheskoos keldrisse, kuninga- ja aristokraadiperede liikmed kogunesid ülakorrusele. Kitsastel astmetel hädavaevu kandepinda leides läksime mööda keerdtreppi aina ülespoole, kuni jõudsime lõpuks suurde tühja saali. Laskeavadest langesid iga natukese maa tagant põrandale valgussälgud, saalinurgad olid varjulised. Vaatasime aegamisi ringi, otsides kohta, kuhu istuda, kompsud laiali laotada ja asuda valmis seadma midagi kodutaolist.

Algul oli ruumis jahe, aga kui päike kõrgemale tõusis, hakkas palavaks ja umbseks kiskuma. Õhku polnud. Mõne tunniga muutus higiste kehade, piima, beebisita ja menstruaalvere lehk pea talumatuks. Palavus tegi imikud ja väikelapsed rahutuks. Emad laotasid väiksemad lapsed linadele ja lehvitasid neile tuult, samal ajal kui suuremad õed-vennad tuiskasid ülierutatuna ringi, mõistmata päriselt, mis lahti. Paar poissi – nii kümne- või üheteistaastast, liiga noort, et lahingusse minna – mängisid trepi ülemistel astmetel, et tõrjuvad sissetungijaid tagasi. Hirmust kuivade suudega naised vahetasid suurt midagi ütlemata muudkui pilke, samal ajal kui õuest kostis üha valjemat kisa ja lärmi ning väravale hakkasid langema rasked rammimishoobid. Ikka ja jälle kõlas too sõjahüüd, niisama ebainimlik kui hundiulg. Ometi kord kadestasid poegadega naised suguõdesid, kel olid tütred, sest tüdrukud jäeti ellu. Poisid, kes olid vähegi lahingueas, löödi harjumuspäraselt nagu muuseas maha. Vahel tapeti isegi rasedaid naisi – läbistati nende kõhud odaga lihtsalt juhuks, kui nad kannavad poisslast. Märkasin, kuidas Ismene, kes kandis neljandat kuud mu abikaasa last, surus tugevalt käsi kõhule, püüdes end veenda, et rasedus ei paista välja.

Olin viimastel päevadel korduvalt märganud, et ta vaatab mind – Ismene, kes oli kunagi nii kiivalt mu pilku vältinud –, ning tema ilme ütles selgemalt kui mis tahes sõnad: Nüüd on sinu kord. Eks me näe, kas see sulle ka meeltmööda on. Too ninakas vankumatu pilk tegi haiget. Tulin perest, kus orje koheldi lahkesti, ja kui isa kuningas Mynesele mu naiseks andis, jätkasin seda traditsiooni ka uues kodus. Olin Ismene vastu olnud lahke – või vähemasti uskusin nii, aga ehk ei saagi peremehe ja orja vahel valitseda lahkust, vaid üksnes eri laadi jõhkrust? Vaatasin üle saali Ismenele otsa ja mõtlesin: Jah, sul on õigus. Nüüd on minu kord.

Keegi ei rääkinud kaotusest, ehkki aimasime kõik selle lähedust. Ah jaa, kõik peale ühe eaka naise, mu abikaasa vana-vanatädi, kes kinnitas, et värava ette taandumine on kõigest taktikaline lüke. Mynes tahab neid lihtsalt haneks tõmmata, rääkis ta – pimesi lõksu meelitada. Küll me võidame, tõrjume kreeka röövlid merre tagasi – ilmselt jäi mõni noorem naine teda uskumagi. Aga sõjahüüd kõlas ikka ja jälle, iga korraga aina lähemalt, ning me kõik teadsime, kelle suust see tuleb, ehkki keegi ei nimetanud tema nime.

Õhk oli paks peatsete katsumuste eelaimdusest. Emad embasid tütreid, kes olid varakult suureks kasvamas, ehkki mitte veel meheleminekueas. Teadsime, et isegi väga noori, üheksa- ja kümneaastaseid tüdrukuid ei säästeta. Ritsa kallutas end minu poole. „Noh, vähemasti pole meie mingid neitsid.“ Nõnda öeldes naine naeratas, paljastades aastatepikkusest lapsekandmisest tekkinud lüngad hambareas – seejuures polnud tal ette näidata ühtki elavat last. Noogutasin ja surusin näole naeratuse, ent ei öelnud midagi.