Sheldrake näitab, et vaimsele sfäärile võib läheneda väga erineval viisil ning kõigil suundadel on teaduslikult mõõdetav mõju. Mida rohkem teadlased selliste praktikate ja teadvuse uurimisega tegelevad, seda kiiremini mureneb barjäär, mille oleme ise teaduse ja vaimse sfääri vahele ehitanud. Kui eelmises raamatus vaatles Sheldrake eri religioonidele iseloomulikke tegevusi, siis nüüd on luubi all praktikad, mida tavaliselt ei seostata vaimsete kogemustega nagu näiteks õppetunnid loomadelt ja sportlikud harrastused.

Eessõna

Ma usun kindlalt teaduslikku meetodisse ja empiirilistesse uuringutesse. Ma tegelen teadusliku uurimistööga ja olen seetõttu teinud sadu katseid, mille tulemused on kokku võetud rohkem kui 85 artiklis, mis on avaldatud eelretsenseeritud teadusajakirjades, lisaks sellele olen kirjutanud artikleid erialastesse raamatutesse ja mitmesse teadusentsüklopeediasse.

Ma usun ka sellesse, et ainult vaimsete praktikate ja vahetu kogemuse abil suudame parandada oma kontakti inimesest väljapoole ulatuva teadvusega ning saada sel kombel osa kogu teadvuse ja looduse ühisest algallikast.

Need praktikad kõnelevad meile midagi meie endi loomusest. Nad kõnelevad meile midagi ka vaimse sfääri olemusest – sellest, mis ulatub kaugemale meie igapäevasest elust ning mille all ma mõistangi inimesest väljapoole jäävat teadvust.

See on järg mu raamatule „Teadus ja vaimne praktika“. Seal käsitlesin ma seitset väga erinevat vaimset praktikat: tänulikkust, mediteerimist, kontakti loodusega, suhteid taimedega, laulmist ja loitsimist, rituaale ja palverännakuid. Selles raamatus räägin ma veel seitsmest, ka sellistest, mille vaimsele mõõtmele tavaliselt ei mõelda, nagu näiteks õppetunnid loomadelt ja sportlikud harrastused.

Vaimsete praktikate teaduslik uurimine kujutab endast nüüdisaegse maailma väga kiiduväärset külge. Sedamööda, kuidas teadlased uurivaid vaimseid praktikaid ja arenevad teadvusuuringud, on hakanud murenema barjäär, mille me ise teaduse ja vaimse sfääri vahele ehitanud oleme. Süstemaatilised uuringud kogemustest, mille inimesed on vaimsetest praktikatest saanud, toovad teaduse ja spirituaalsuse omavahel kokku. Sellest tekkiv sünergia võib viia meid parema ettekujutuseni sellest, kuidas suhelda inimesest väljapoole jääva teadvusega ja süvendada meie arusaamist vaimsetest kogemustest.

Eessõnas raamatule „Teadus ja vaimne praktika“ rääkisin ma enda taustast ja pikaajalisest huvist nii teadusliku uurimistöö kui ka vaimsete praktikate vastu, mis on viinud mind mitte ainult Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse, vaid ka Aasiasse. Kokkuvõtlikult: pärast tavapärast kasvatust kristlikus kodus sai minust teismelisena loodusteadusele pühendunud ateist. Ma võtsin omaks valdava teadusliku käsituse, et teadus on põhimõtteliselt ateistlik ning et teadus ja inimmõistus on välja tõrjunud ebausu, olgu selleks usk Jumalasse või mingid muud religioossed dogmad.

Kuid mu õpingud Cambridge’i ja Harvardi ülikoolis ning mu arengubioloogia alane uurimistöö Cambridge’is õõnestasid mu ateistlikku usku, sest mul tekkisid elu masinateooria osas teaduslikud kahtlused. Mul oli järjest raskem uskuda seda, et loomad ja taimed ei kujuta endast midagi muud kui teadvusetuid mehhanisme, mida hoiavad käigus geenide käitatud programmid, ning et need mehhanismid on arenenud juhuslikult, loodusliku valiku pimedate jõudude tagajärjel.

Kui ma olin Cambridge’i Clare College’i teadur ja rakubioloogia uuringute direktor, hakkasin üha enam kahtlema materialistlikus oletuses, et meie teadvus pole midagi enamat ajutegevusest. Pärast seda, kui ma olin reisinud Aasias, avastanud psühhedeelikumid ja hakanud mediteerima, tugevnesid need kahtlused veelgi.

Ma uurisin aasta Malaisia Ülikoolis troopilisi taimi. Samuti veetsin ma seitse aastat Indias, viiel neist olin ma juhtiv taimefüsioloog Hyderabadi lähedal asuvas Poolkõrbelise Troopika Kultuurtaimede Rahvusvahelises Uurimisinstituudis (ICRISAT), kus ma aitasin aretada kiker- ja tuviherneste sorte ja töötada välja uusi maaviljelussüsteeme, mida farmerid praegu laialdaselt kasutavad. Peale selle veetsin ma kaks aastat Tamil Nadus Kaveri jõe äärses kristlikus aašramis, kus ma kirjutasin oma esimese raamatu: „A New Science of Life“.

Mu hääleõpetajast naine Jill Purce on võtnud kasutusele uued meetodid, kuidas inimesed saavad gruppides koos loitsida. Ta avab oma õpikodades ja seminarides kõigile huvitatutele iidsel häälekasutusel rajanevate vaimsete praktikate tagamaid. Jilli tegevus on mulle taas ja taas näidanud, kuidas vaimsed praktikad võivad rikastada meie elu, sõltumata sellest, kas me peame ennast religioosseteks või mitte. See on olnud kindlasti üks käesoleva raamatu inspiratsiooniallikaid.

Selles raamatus ei ole mu eesmärgiks koostada kõikvõimalike vaimsete praktikate täielik kataloog, vaid näidata, et vaimsele sfäärile võib läheneda mitmel väga erineval viisil ning et neil kõigil on teaduslikult mõõdetav mõju.

Ma loodan, et mu raamat aitab inimestel, kes juba rakendavad vaimseid praktikaid, näha neid uues evolutsioonilises ja teaduslikus valguses. Ma loodan, et nende jaoks, kes ei ole tuttavad mõne või mitte ühegi nimetatud praktikaga, avab see arutelu tee uute isiklike võimalusteni.

Rupert Sheldrake
Hampstead, London

Juuli 2018

Raamatu leiad meie e-poest: https://www.postimehekirjastus.ee/raamatud/aimekirjandus/kuidas-minna-edasi