Selles raamatus räägib Heikki Aalto-Alanen perearhiivist pärit materjalide põhjal oma vanavanemate loo, milles on ainukordsel viisil põimunud kirg, loovus ja töö. Aino ja Alvari kirjavahetus, reisipäevikud, joonistused ja fotod moodustavad jutustuse, milles kõige valjemini kõlab peategelaste endi hääl.

Aino ja Alvari armastuse ja kooselu keskmes oli alati ühine töö ja ühised eesmärgid. Argielus tihtipeale ette tulevad probleemid ja tülid ununesid tõenäoliselt kiiresti, kui asuti tööle uue innustava projekti kallal. Nüüd tundus kõige järgi otsustades Ainole aga nii, et Alvar oli ta välja jätnud seltskonnast, kus nad olid varem üheskoos oma tähtsa töö jaoks uusi visioone ja impulsse otsinud. Alvaril oli ka naistelugusid ja ehk kartis Aino, et Alvar võib oma suure eeskuju Moholy-Nagyi eeskujul tahtmatult jõuda olukorda, mis võib kaalule panna ka nende edasise kooselu.

Mul pole kuidagi võimalik teada, kuidas Aino ja Alvar selliseid probleeme omavahel lahendasid. Edaspidises kirjavahetuses tuleb esile seiku, millest võib teha sellisegi järelduse, nagu olnuks neil avatud või vaba liit, teiste sõnadega omavaheline kokkulepe kõrvalsuhete lubatavusest. Suur osa selliseid kirju mõjuvad humoristlikus stiilis kirjutatuna ja tunduvad pigem naljaviskamise kui tegelikkusena. Arvan, et sõnasõnaliselt polnud midagi sellist kokku lepitud. Teisalt pidasid Aino ja Alvar end kindlasti moodsateks ja aja vaimus ka seksuaalselt vabadeks inimesteks, seetõttu arvas Aino paremaks leppida Alvari flirtimistega ja mitte lasta sel liiga palju nende ühist elutööd segada, kuniks see teatud piirides püsis. Aino oskas vajaduse korral armukade olla, seda võib näha mitmes tema kirjas. Neis kirjades, kus Aino näib end eriti halvasti tundvat, soovib ta alati neist tundeist vabaneda ja jõuda kiiresti „heasse töövormi“ ning see räägib mulle sellest, et ta pidas ühist tööd Alvariga nii tähtsaks, et ei tahtnud negatiivsetel tunnetel seda segada lasta.

Eelolevalaadne arutlus on ilmselt just see, mida tuleks paarisuhtes elavate inimeste motiive ja tegusid tagantjärele hinnates vältida. Igal juhul on ilmne, et Aino tundis sel ajal, et tal on vaja Alvarist pisut distantseeruda ja aega, et rahus asjade üle järele mõelda. Nad leppisid kokku, et Aino sõidab üksi Oslosse Põhjamaade sõpradega kokku saama. Oslos elas ka hea sõber Harald Wildhagen, kes töötas Aalto Turu büroos alates 1927. aastast koos teise Norra arhitekti Erling Bjertnaesiga ning oli tegev muuhulgas Turun Sanomate hoone ja Paimio sanatooriumi projekteerimisel.

Lennupostiga vahetati Oslo ja Turu vahel kirju iga päev. Kohe pärast Stockholmi jõudmist kirjutas Aino Alvarile esimese kirja. Väike distantseerumine oli Aino masendust ilmselt otsekohe leevendanud.

Stockholmis kl 3.

Minu armas papi ja vaesekesed

Tulin just Markeliuse juurest. Seal on konkursi tõttu kõva kiire. Malmö teatri konk. tähtaeg on homme hommikul, seepärast ma ei saanud sinna pikemalt jääda. Sven oli heas tujus, aga Viola oli kurnatud ja kurb. Lubasin neile, et sina tuled, võib-olla ...

Ich bin noch kaput. Eile õhtul heitsin kohe pärast Turust väljasõitmist kajutis pikali ja jäin kohe magama, aga kui riidest lahti võtsin, ei saanud terve öö enam und. Plaanin unerohtu osta, sest tahan iga hinna eest heasse töövormi saada.

Siin on krõbe külm, külmetasin täna hommikul nii, et sain uuesti m-i, nüüd olen juba hästi varustatud, ära ole selle pärast mures.

Armas, armas papi, kui saan sulle kirjutada, on kohe parem tuju. Siin on uus intress. staadion Kungsholmil, aga nii jääkülm on, et ma ei saa seda vaatama minna.

Kui jõuan Oslosse, teatan kohe, kus hotellis olen, siis saad telegrammi saata, kas tuled või ei. Loodan, et tuled. Olen asjad risti-rästi läbi mõelnud. Saan lõpptulemuseks: me oleme teineteisel olemas, meil on meie töö ja terved lapsed, seda on nii palju, et rohkemat olla ei saagi, aga et seda mõistma õppida, peavad olema allerlei Geschichte (schade), unetus (auch schade), põgenemisreisid (noch mehr schade).

Anna pojakesele minu poolt musi ja tee talle ninakõdi ning kallista Mossit kõvasti, talle meeldib see ... ära unusta Sartorise fotosid j.m.

Kirjutan praegu uue pliiatsiga, toon selle sulle (odav 3,5 kr). Ostsin Almqvisti „sexuell kultur“ nim. raamatu, tundub tark ja värske.

Hüvasti, armas papi, kirjutan kohe, kui Oslosse jõuan. Olen surmväsinud.

Aino

Pane tähele, et mul on „reisiharjumus“ täitsa olemas.