Katastroofe – maavärinaid, metsatulekahjusid, finantskriise, sõdu jms – on paratamatult raske ennustada. Nende teke ei allu tahtele; pole ka ajalootsükleid, mille varal neid ette näha saaks. Sellegipoolest tundub, et inimkond peaks tänapäeval suurteks hädadeks ja õnnetusteks paremini valmis olema kui näiteks roomlased Vesuuvi purskeks või keskaja itaallased musta surma tulles. Saame praegu ju teadusele tugineda.

Ometi ei suutnud paljud arenenud riigid 2020. aastal uuele viirusele asjalikult reageerida. Miks? Kuigi ka populistid ei olnud koroonakriisi ohjamisel just häid hindeid väärt, väidab Niall Ferguson, et asi oli sügavamal ja sarnaseid näiteid võib leida juba varasemast. Autor pakub eri teadusaladele tuginedes välja üldise katastroofiteooria ning põhjendab näiteks majandusteaduse, kleiodünaamika ja võrgustikuteaduse varal, miks meie üha bürokraatlikumad ja komplekssemad süsteemid suurõnnetuste ohjamisel üha kehvemaks jäävad. Tema raamat annab vajaliku õppetunni, mis tuleks kiiresti omandada, et järgmiste kriisidega paremini toime tulla ja ka pöördumatu häving ära hoida.