Karen Blixeni „Aafrika äärel“ on autobiograafiline meenutus 17 aastat kestnud elust Keenia kohviistanduses. Omavahel seotud, aga mitte kronoloogiliselt esitatud peatükkides heidab autor pilgu Briti koloniaalvõimu kahele viimasele aastakümnele Ida-Aafrikas. Lugeja näeb vaimusilmas värvikalt kirjeldatud maastikke ning kohtub autori südame võitnud, ja vahel selle murdnud, tegelastega.

Aafrika oli Blixeni jaoks maapealne paradiis. See oli ürgsete juurte, eheduse ja loodusläheduse manner. Sealt leitud õnnetunne jäi teda elu lõpuni saatma – justkui see iseloomulikult punane tolm, mis vaid inimkonna hällis saabastele jääb.