Novellikogus „Enne kui unisusest saab reegel“ sisalduvad Jan Kausi jutud „Elupäästja“, „Mozart ja Salieri“, „Otsus“, „Tühi saal“, „Fänn“, „Kuidas portreteerida elu?“, „Õnnelik lõpp“, „Sõrmkübar“, „Võti“, „Kollywood“, „Kaks tassi“, „Neljas Gennadi“, „Kujunduppuja“, „Kohtumine“, „Kaitsetu“, „Paljajalu“, „Rahul“, „Tüdrukud ja poisid“, „Kurt“, „Üle mere“, „Mõrd“, „Viiuldaja laual“ ja „Enne kui unisusest saab reegel“.

Jan Kaus on kirjanik, keda ei ole võimalik määratleda viljeldava žanri kaudu. Öelda ta kohta romaanikirjanik on ebaõiglane, sest ta kirjutab peale romaanide miniatuure. Jani määratlemine luuletajanagi pole õiglane, sest ta on kirjutanud märkimisväärsel hulgal novelle ja jutte,
mis mahu poolest romaanile alla jäävad, kuid miniatuure ületavad.

Kirjaniku tutvustamine žanripõhiselt seega praegusel juhul ei tööta, võtkem siis Kausi lähenemist žanritele kui töömehe lähenemist töövahenditele – üks töö nõuab nõela, teine kuvaldat. Üks teema nõuab ärakirjutamiseks romaani mõõtu, teise jaoks piisab ühesõnalisest anekdoodist. Jan valdab kõiki tööriistu ühtviisi imetlusväärselt hästi.

Jan Kausi tekste, mis pikemad kui luuletused ja miniatuurid, kuid lühemad kui romaanid, on varasemalt raamatuna ilmunud kahel korral. 2000. aastal ilmus jutukogu „Üle ja ümber“ (kirjastus Tuum) ja 2003. aastal „Õndsate tund“ (Tuum). Kuigi kaante vahel pole 14 aasta vältel kirjutatud jutud ilmunud, pole Kaus eesti kultuuriajakirjanduse jälgijail lasknud kunagi unustada, et ta kirjutab novelle, žongleerides vabalt eri laadide ja kirjanduslike võtetega.