„Gulagi arhipelaag“ on Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Aleksandr Solženitsõni (1918-2008) peateos, suurelt osalt Eestis sündinud „kirjandusliku uurimuse katse“, mis ilmununa välismaal (1973-1975), autori kodumaal (1989-1990) ja Eestis (1990) avaldas lugejaile põrutavat mõju, avades Nõukogude Liidu tegelikku ajalugu ja suutes kogu maailmas tunduval määral hajutada kommunistlikku udu.

„Arvatavasti ei aidanud ükski üksikisik Nõukogude süsteemi lagunemisele sama palju kaasa kui kirjanik Aleksandr Solženitsõn,“ ütleb soome kirjanik Jukka Mallinen Erkki Vettenniemi kirjutatud, ka eesti keelde tõlgitud Solženitsõni biograafias (2018).

„Gulagi arhipelaag“ näitab, kuidas Nõukogude Liidu ametliku propaganda fassaadi taga seisid tuhanded koonduslaagrid ja piinakambrid, riikliku terrori hiiglaslik võrgustik. Inimajaloo kõige tumedamaid lehekülgi kirjeldades ei puudu autoril huumor, iroonia ja sarkasm. Vägivallamehhanismide läbivalgustajana on Solzenitsõn ületamatu, ja nii on tema ainulaadne suurteos osutunud lausa rabavalt aktuaalseks ka XXI sajandil.

Kolmanda köite kolm osa „Sunnitöö“, „Sundasumine“ ja „Stalinit ei ole“ annavad eelmistest köidetest veel sügavama sissevaate vangilaagrite igapäevaellu. Siin on üheks silmapaistvaks raamatukangelaseks eestlane Georg Tenno (1911–1967) ja tema hulljulged põgenemiskatsed. Pärast 1953. aastat Stalinit küll enam pole ja Gulagi arhipelaag suurelt osalt demonteeritakse, aga illusioonivaba autor hoiatab, et tõelist puhastumist pole toimunud. Seadusetus, riiklik terror ja ohjeldamatu vägivald võivad olla hirmutavalt taastekkelised.