Jätnud seljataha truudusetu abikaasa Varvara ja Pariisi salongide pealiskaudsed keskustelud, naaseb elus pettunud Fjodor Lavretski oma Venemaa kubermangulinna härrastemajja. Juhuslik kohtumine noorukese Liisaga äratab mehes taas armastuse. Prantsusmaalt saabunud teade Varvara surmast kaotab Liisa ja Fjodori teelt viimasedki takistused ning tulevik näib helge ja võimalusterikas. Ent siis pöörab õela saatuse sõrmenips kõik pea peale…

Autori eluajal vaieldamatult populaarseimaks osutunud romaanis kõneleb Ivan Turgenev lüürilises keeles kaotusest, täitumata lootustest ja õnnest, mis kestab üksnes viivu.

Ivan Turgenev sündis 1818. aastal Venemaal Orjoli linnas. Tema isa oli raskejalaväe polkovnik ja ema pärines jõukast aadlisuguvõsast. Lapsepõlve veetis ta uhkes maamõisas, kus kõneldi igapäevaselt nii vene kui ka prantsuse keelt. Juba 15aastaselt asus Turgenev Moskva ülikoolis filoloogiat õppima. Hiljem jätkas ta haridusteed Peterburi ülikoolis. Täiskasvanuna elas ta muu hulgas ka Berliinis, Baden-Badenis ja Pariisis.

Turgenevi kirjanduslik karjäär sai alguse 1846. aastal jutustuste „Bretter“ ja „Kolm portreed“ avaldamisega. 1852. aastal ilmus jutustuste kogumik „Küti kirjad“ ning seejärel, aastatel 1856–1877, juba kirjaniku eluajal ääretult populaarseks osutunud romaanid „Rudin“, „Aadlipesa“, „Eelõhtul“, „Isad ja pojad“ ning „Uudismaa“.

Ivan Turgenev suri 1883. aastal Pariisi lähistel Bougivalis. Kirjaniku soovil maeti tema põrm Peterburi Volkovka kalmistule.