„Ma võiksin anda teile lõhnheinapatsi, mis on sama paks ja läikiv nagu palmik, mis rippus mu vanaema seljal. Aga see pole tegelikult minu anda ega teie võtta. Wiingaashk kuulub iseendale. Sellepärast pakun ma patsi asemel teile palmiku lugusid, mis on mõeldud meie suhte ravimiseks maailmaga.“

Robin Wall Kimmerer vaatleb botaanikuna loodust teadlase pilgu läbi, ent potavatomi rahva liikmena võtab omaks arusaama, et taimed ja loomad on inimeste vanimad õpetajad. Oma raamatus „Lõhnheina põim“ ühendab ta need kaks vaatenurka. Toetudes oma kogemusele põlisrahva järeltulija, ema ja naisena, kirjeldab Kimmerer, kuidas elusolendid – astrid ja kuldvits, maasikad ja kõrvits, salamandrid, vetikad ja lõhnhein – pakuvad meile kingitusi ja õpetust, isegi siis, kui oleme unustanud, kuidas nende häält kuulda. Tema lugudest jääb kesksena kõlama mõte: ökoloogilise teadlikkuse kasv eeldab inimestelt ülejäänud elusolenditega vastastikuse suhte tunnustamist. Ainult siis, kui võtame kuulda teisi olendeid, suudame mõista maa heldust ja õpime vastu andma oma kingitusi.

„Imetlen selles raamatus kõige enam autori lugude jutustamise kunsti. Elukogenud indiaaninaine põimib iga peatükiga justkui uue lõhnheinapatsi, milles ühinevad tervikuks kolm tarkust  – täpne loodusetundmine, sügav traditsiooniline tähendus ja armastav emalik hoolitsus. Soovitan seda raamatut kõigile, kes tahavad mõista põlisrahvale omast seoste nägemise tarkust ja kooskõlas elamise viisi.“

- Ave Oit, raamatu sisutoimetaja