Kas ja mida võib hõimuühiskonnalt õppida lojaalsuse, kuuluvustunde ja igikestva inimliku tähenduseotsingu kohta? Sebastian Jungeri haarav arutlus toetub ajaloo, psühholoogia ja antropoloogia taustale, viies lugeja otsima vastuseid küsimustele, miks oleme koos tugevamad ja kuidas seda saavutada ka tänases lõhestunud maailmas. Muu hulgas selgitab ta elu irooniat, kuidas nii paljudele veteranidele kui ka tsiviilelanikele näib sõda vahel rahust etem. Või miks tekitab katastroofikatsumus tagantjärele suuremat heldimust kui mälestus pulmadest või soojamaareisist.

„Esialgu tundus, et raamat kordab igivana lugu „headest metslastest“, kus inimesed hoolivad üksteisest rohkem kui arenenud tsivilisatsioonides,“ kirjeldab oma esmamuljet Ilmar Raag, esseist, filmistsenarist ja -režissöör. „Seejärel aga võtab Junger ette erinevad olukorrad meie ühiskondades, kus kokkuhoidmine kord tugevneb, kord väheneb. Kohati jõuab ta üsna vastuokslike teemadeni. Näiteks vähenes New Yorgis pärast 9/11 enesetappude arv – häda ja kokkukuuluvustunne andsid järsku elule mõtte. See raamat ei paku lahendust maailma muutmiseks, aga siin võib olla vihjeid igaühe lähima kogukonna jaoks. Kui mitte muud, siis tõdeme, et inimvaim ja kultuur arenevad üllatavaid teid pidi.“

Sebastian Junger on Ameerika pärjatud tippajakirjanik, toimetaja ja erikorrespondent, kelle raamatud ja dokumentaalfilmid on pälvinud ülemaailmset tunnustust. Kõik tema teosed on jõudnud New York Timesi menukite edetabelisse ning dokfilm „Restrepo“ (kaasautor Tim Hetherington) pälvis Oscari nominatsiooni ning Sundance’i festivali peaauhinna.