Dramaatiliselt uus arusaam inimkonna ajaloost, mis seab kahtluse alla meie kõige fundamentaalsemad eeldused sotsiaalse evolutsiooni kohta – alates põllumajanduse ja linnade arengust kuni riigi, demokraatia ja ebavõrdsuse tekkeni – ning paljastab uusi võimalusi inimeste emantsipatsiooniks.

Põlvkondi on meie kauged esivanemad olnud primitiivsed ja lapselikud – kas vabad ja võrdsed süütud või pätid ja sõjakad. Meile öeldakse, et tsivilisatsiooni saab saavutada ainult nende algsete vabaduste ohverdamisega või alternatiivina meie alatute instinktide taltsutamisega. David Graeber ja David Wengrow näitavad, kuidas sellised teooriad tekkisid esmakordselt XVIII sajandil konservatiivse reaktsioonina põlisrahvaste vaatlejate ja intellektuaalide poolt Euroopa ühiskonna tugevale kriitikale. Selle kohtumise uuesti läbivaatamisel on hämmastav mõju sellele, kuidas me mõistame tänapäeva inimkonna ajalugu, sealhulgas põllumajanduse, omandi, linnade, demokraatia, orjuse ja tsivilisatsiooni päritolu.

Tuginedes murrangulistele arheoloogia- ja antropoloogiauuringutele, näitavad autorid, kuidas ajalugu muutub palju huvitavamaks kohaks, kui õpime oma kontseptuaalseid köidikuid maha viskama ja mõistma, mis seal tegelikult on. Kui inimesed ei veetnud 95 protsenti oma evolutsioonilisest minevikust väikestes küttide-korilaste salkades, mida nad siis kogu selle aja tegid? Kui põllumajandus ja linnad ei tähendanud sukeldumist hierarhiasse ja domineerimisse, siis millise sotsiaalse ja majandusliku korralduseni need viisid? Vastused on sageli ootamatud ja viitavad sellele, et inimkonna ajaloo kulg võib olla vähem kivisse raiutud ja rohkem täis mängulisi, lootusrikkaid võimalusi, kui me arvame.

„Kõigi aegade koidik“ muudab põhjalikult meie arusaama inimminevikust ja pakub teed uute vabaduse vormide ja ühiskonna korraldamise uute viiside kujutlemiseks. See on tohutu intellektuaalse ulatusega monumentaalne raamat, mida õhutavad uudishimu, moraalne nägemus ja usk otsese tegevuse jõusse.