Raamat räägib noore Eesti mehe läbielamistest Nõukogude sõjaväes NSVL lõpuaastatel. Sõda Afganistanis hakkab läbi saama, kuid oht sinna sattuda on ikka õhus. Kutsealusel on kolm valikut – hullumaja, vangla või sõjavägi. Ehk valikut tegelikult pole, tuleb minna. Ees ootavad kuud täis hirmu, ahastust, vägivalda ja otsatut lollust, mis on kõige sellega läbi põimunud. Ranged eeskirjad, karmid kirjutatud ning veel karmimad kirjutamata seadused. Joomarlus, varastamine ja üldine minnalaskmismeeleolu. Kas see armee võitis tõesti kunagi sõja?

Tundidest said päevad, päevadest kuud. Emakeel kippus ununema. Saatus kandis autori kummalistesse olukordadesse ja salajastesse paikadesse. Taiga külma ja ülevasse tühjusse, kuumava kõrbe lämmatavasse lõõska. Teed ristusid erinevate rahvustega, erinevate tüüpidega. Moskva karmid rokkarid, Tuva tillukesed kurgulauljad, Vilniuse hea südamega tänavakaklejad, veendunud moslemitest kanepikollid, Siberi jubedad retsid. Jäi ainult lootus. Ja jäi muusika.

Kindlat polnud midagi, absoluutselt mitte midagi. Iga hetk võidakse sind saata impeeriumi teise otsa. Õhtul magama minnes pole kindel, kus ärkad ülejärgmisel hommiku. Või kas üldse ärkad.

Margus Haav (1969) on ajalehe Sakala ajakirjanik, audiofiilse kallakuga melomaan, pühendunud ajaloohuviline, filmigurmaan, Viljandi kultuuriakadeemia lektor, vabakutseline humanist ja asjaarmastaja patsifist ning enam kui tuhande kultuuriarvustuse autor. Debüütromaan „Kuidas lõhnab kuri“ (2016) rändas tulevikumaastikel, „Alumiiniumist kurgid“ vaatab tagasi minevikku. Kui debüüdis oli kõik välja mõeldud, siis siin on kõik tõsi. Tasakaal peab olema.