Alates avaldamisest 1651. aastal on Thomas
Hobbesi „Leviathan“ tekitanud segadust ja seadnud kahtluse alla meie arusaamu
maailmast. Tema kaine poliitiline visioon, mida iga järgnev põlvkond on üha
uuesti hukka mõistnud ja halvustanud, paljastab jätkuvalt kõigi inimlike
poliitiliste ja eetiliste tühikargamiste tagamaid.
Oma võrratult innustavas raamatus „Uued Leviaatanid“ lubab John Gray meil aru
saada käesoleva kümnendi maailmast koos kõigi selle vastuolude, moraalsete
õuduste ja pettumustega. Nõukogude Liidu kokkuvarisemine käivitas läänemaailmas
peaaegu apoplektilise triumfimeelsuse, vallandades siira usu, et inimkonda
ootab nüüdsest ees ratsionaalne, liberaalne ja hästi korraldatud tulevik ning
et türannia, natsionalism ja irratsionaalsus kuuluvad minevikku. Sestsaadik on
aset leidnud niivõrd palju kohutavaid sündmusi ja esile kerkinud hulgaliselt
toksilisi ideid, kuid ometi käsitleme oma liberaalsete veendumuste kütkeis
olles neid kui hälbeid, mis mingil moel lahenevad. Meie asemel ei oleks Hobbes
nii enesekindel.
Põnevaid ja väljakutsuvaid tähelepanekuid täis „Uued Leviaatanid“ on mõjus
mõtisklus ajaloolisest ja praegusest rumalusest. Liigina näeme end pidamas
pidevat võitlust, seistes silmitsi tegelikkuse ja eksitavate inimlike
instinktidega. Äkki aitaks meid eneseteadlikum, realistlikum ja
eksiarvamustevabam eetika?