Praegu loen ...
Dodie Smith „Ma vallutan lossi", Kobo Abe „Luitenaine", Carolina Pihelgas „Pimeduse pisiasjad"

Lemmikkoht lugemiseks
Teel.

Minu esimene raamatumälestus
Kuigi ema minuga titest saati raamatuid luges, on esimene ere mälestus sellest, kuidas tädi juurde minnes pidid nad alati esimese asjana kõrgest kapist minu jaoks alla võtma Siima Škopi illustreeritud "Lumivalgekese". Mäletan nii selgelt, kuidas seda tädi magamistoa põrandal imetlesin, mäletan valgust ja lõhna toas, teiste jutukõminat köögist.

Kas ostad või laenutad? 
Mõlemat. On raamatud, mis on nii väärtuslikud või ilusad, mida kindlasti tahan endale koju. Olen väga impulsiivne lugeja ning tavaliselt tahan lugeda KOHE, siis alati ei malda oodata, millal tuleb laenutusse. Juhtub sedagi, et laenutan, aga siis tunnen, et soovin seda ikkagi koju ka. Suure osa ostetud raamatuid annan edasi raamatulaenutusse, ei kogu kogumise pärast.

Lemmikžanr
Minakirjutuse lõputud žanrid, hetkel miniatuur.

Paber või digi?
Väikese lapse emana on raske leida võimalust lugeda paberil. Viimastel kuudel olen hakanud rohkem kuulama audioraamatuid, sest neid saab kuulata jalutades, liivakasti äärel, süüa tehes. Kõik teosed muidugi audioraamatuks ei sobi.

Halb raamatuharjumus?
Kas just halb, aga loen 10-20 raamatut läbisegi. Mõnikord lähevad nii emotsioonid kui tegelased ja sündmused omavahel segi.

Postimehe kirjastuselt soovitan ...
Minu uut raamatut „Kirjad Buenos Airesest", romaani „Tüdrukune" ja lasteraamatut „Seitsme maa ja mere taha", Kevin Brockmeieri kaunist pandeemialugu „Surnute lühiajalugu" ja John Fowlesi psühholoogilist närvikõdi „Liblikapüüdja".

„Ridade vahel“ on Postimehe kirjastuse mikrorubriik, milles proovime raamatusõprade hingeelu lugeda.