Praegu loen: Jonathan Littelli „Eumeniidid“.  

Lemmikkoht lugemiseks: diivan või voodi. Suvel loen rannas päevitades.

Minu esimene raamatumälestus:
Lutsu „Kevade“. Olen „Kevadet“ muidugi palju kordi lugenud ja ilmselt loen ka tulevikus. Lapsena meeldis helge ja lõbus toon ning tuttav keskkkond, minu lapsepõlvekodu oli samasugune väike maakool – küll mitte Palamuse, vaid Vastse-Otepää. Tohutu lemmikuna mäletan Heino Väli „Vapustavat tulikametsa lugu“, seiklusjuttu putukate elust Edgar Valteri piltidega. Jälle maalapse jaoks tohutult inspireeriv ja fantaasiat toitev teema ja keskkond. Samamoodi meeldejääv oli Manivald Kesamaa värssides lugu „Mida tegi tikuke, väike õige pikuke“. Õieti pedagoogiline jutuke tuleohutusest, hirmuäratava sisu ja kohutavate piltidega, mis täitis oma eesmärgi – tekitas selge arusaamise, et tikkudega ei mängita. 

Meeldejäävaim kogemus raamatuga:
Ilmselt see, kui läksin 1983. aasta suvel Otepää raamatupoodi ostma Eduard Viiralti albumit „Inimene ja nägemus. Loodus ja fantaasiad“ ning jõudsin tagasi mitu päeva hiljem, olles ära käinud Põlvas, Tartus, Tallinnas, Pärnus ja Viljandis, raamat igal pool truisti kaasas.

Raamatupood või raamatukogu?
Mõlemad. On raamatud, mis peavad olema kodus ja on raamatud, mida võtan raamatukogust. 

Minu lemmikžanr: elulood, mälestused, päevikud, ajalood. Väga raske oleks kujutleda kirjandust ja elu ilma luuleta. 

Paber või digi?
Ikka paber.  

Halb raamatuharjumus?
Murran sageli lehekülgede nurki, selle asemel et kasutada järjehoidjat.  

„Ridade vahel“ on Postimehe kirjastuse mikrorubriik, milles proovime raamatusõprade hingeelu lugeda.