Praegu loen Andrus Kivirähki näidendiraamatut „Talupojad tantsivad, prillid ees“, ootel on Urmas Vadi „Elu mõttetusest“. Mulle kingiti sünnipäevaks 14 raamatut, enamjagu neist on autorite poolt signeeritud,  nii et huvitavat lugemist jagub pikaks ajaks.

Lemmikkoht lugemiseks on praegu õuepink jasmiinipõõsa kõrval, külmal ajal voodi või vahel ka kirjutuslaua esine tool, koos lastelastega lugedes ka tugitool.  

Minu esimene raamatumälestus: 

Esimene iseseisvalt loetud raamat oli vist Alide Dahlbergi „Väike Mai“, mis jutustas toiduga pirtsutava tüdruku õnnetust saatusest. Aga uhkeim raamatuelamus oli viieaastaselt saadud „Eesti rahva ennemuistsed jutud“, mille kuulutasin oma raamatute kuningaks.  

Meeldejäävaim kogemus raamatuga oli keskkooli ajal avastatud Betti Alveri luulekogu „Tolm ja tuli“. Tudengipõlves vapustas ja vaimustas Mihhail Bulgakovi „Meister ja Margarita“. Viimatiseks lugemiselamuseks oli lätlanna Mara Zalite „Paradiisilinnud“ soomekeelses tõlkes, läti keelt ma kahjuks ei oska.

Raamatupood või raamatukogu?

Mõlemad. Praegu ilmub ikka väga palju häid raamatuid – kõik osta ei jaksa ja riiulites pole enam ruumigi, nii et arukam on uudisteoseid raamatukogust laenutada. 

Minu lemmikžanrid on nii luule kui ka proosa. Häid romaane loen suure mõnuga, novellide seas on lemmikuid vähem. Viimasel ajal pakub huvi ka memuaristika.  

Ikka paber! Hästi ei usu, et hakkan digiraamatutest lugu pidama, aga ei või iial teada...

Halb raamatuharjumus?  

Voodis lugemine. Tean ju küll, et ega see silmadele hästi ei mõju, aga ükskõik kui hilja ma ka magama ei läheks – ikka pean vähemasti pool tunnikestki lugema.  

„Ridade vahel“ on Postimehe kirjastuse mikrorubriik, milles proovime raamatusõprade hingeelu lugeda.