... Anthony jaoks tundus kogu see olukord pisut absurdsena. Lõppude lõpuks, kes oli enne kuulnud, et tütarlaps vajab abiellumiseks õe heakskiitu? Jah, isa, venna või ka ema, aga mitte õe oma. See oli seletamatu. Ja enamgi veel – tundus veider, et Edwina otsib Katharine’ilt juhtnööre, samal ajal kui Katharine ilmselgelt ei mõistnud, mis tal endal kõrgklassiga asja on.

Ent Anthony ei tundnud soovi otsida mõnd muud kurameerimiseks sobivat kandidaati ja nii otsustas ta mugavalt, et perekond on Edwina jaoks oluline. Ja kuna pere tähendas ka tema enda jaoks kõike, siis oli see veel üks märk sellest, et Edwinast võiks saada suurepärane abikaasa.

Nüüd siis selgus, et ainus asi, mida ta pidi tegema, oli hurmata õde. Ja kui raske see ikka olla võiks?

„Sul ei ole tema enda poole võitmisega mitte mingit muret,“ ennustas Colin, näol enesekindel naeratus. „Ei mingit muret. Uje vanatüdruk? Ta pole tõenäoliselt kunagi saanud sinusuguse mehe tähelepanu osaliseks. Ta ei mõista kunagi, mis talle sisse läks.“

„Ma küll ei taha, et ta minusse armuks,“ nähvas Anthony. „Ma tahan vaid, et ta soovitaks mind oma õele.“

„See ei saa sul luhta minna,“ ütles Colin. „Sul lihtsalt ei saa see asi luhta minna. Usu mind, ma vestlesin temaga täna õhtul päris mitu minutit ja ta ei osanud sinu kohta suurt midagi rääkida.“

„Olgu.“ Anthony tõukas end seinast eemale ja tuiutas otsusekindlalt enda ette. „No nii, kus ta nüüd on? Ma tahan, et sa meid tuttavaks teeksid.“

Colin uuris minuti või paar saali ja ütles siis: „Näed, seal ta on. Tegelikult tuleb ta meie poole. Milline imetabane kokkusattumus!“

Anthony oli hakanud uskuma, et mitte miski, mis juhtus tema vennast viie jardi raadiuses, polnud kokkusattumus, kuid ometi pööras ta pilgu samasse suunda. „Milline neist tema on?“

„Rohelises,“ ütles Colin ja osutas vaevu märgatava noogutusega neiu poole.

Jälgides, kuidas neiu endale rahva hulgas teed tegi, mõistis Anthony, et too pole hoopiski selline, nagu ta oli eeldanud. Neiu polnud kindlasti mingi vanatüdrukust amatsoon – vaid võrreldes Edwinaga, kelle kasv ulatus napilt viie jalani, tundus ta nii pikana. Tegelikult oli preili Katharine Sheffield üsna meeldiva välimusega: paksud pruunid juuksed ja tumedad silmad. Nahk oli kahvatu, huuled roosad ja tema kehahoiakust aimus enesekindlust, mille Anthony pidi paratamatult köitvaks tunnistama.

Loomulikult ei saanud Kate’i pidada kõige filigraansemaks teemandiks nagu tema õde, aga Anthony ei näinud põhjust, miks ta ei peaks suutma endalegi meest leida. Kui Anthony abielluks Edwinaga, siis võib-olla annab ta naise õele kaasavara. See tundus olevat vähim, mida üks mees teha saaks.

Tema kõrval seisnud Colin astus ettepoole ja trügis läbi rahvamassi. „Preili Sheffield! Preili Sheffield!“

Anthony pühkis Colini kiiluvees paigalt, valmistades end vaimselt ette Edwina vanemat õde hurmama. Kas tegemist polnud mitte alahinnatud vanapiigaga? Küll Anthony ta aega viitmata oma peost sööma paneb.

„Preili Sheffield,“ ütles Colin, „milline rõõm teid uuesti näha!“

Neiu näis veidi nõutuna ja Anthony ei saanud teda selles süüdistada. Colin lasi olukorral paista nii, nagu oleksid nad kogemata üksteisele otsa jooksnud, kuigi nad kõik teadsid, et ta oli neiu kõrvale jõuda püüdes vähemalt pool tosinat inimest jalge alla tallanud.

„On meeldiv ka teiega jälle kokku saada, sir,“ vastas neiu poolpilkamisi. „Ja veel niivõrd peatselt pärast meie esimest kohtumist.“

Anthony muigas endamisi. Neiu oli teravmeelsem, kui ta oli juttude põhjal arvanud.