„Miks me sõdime“ räägib sellest, kuidas inimene on kümneid tuhandeid aastaid kestnud evolutsiooni tulemusel arenenud võitlema – ja ka võitlemist vältima. Autor näitab, kuidas meie käitumine on kogu inimkonna ajaloo vältel viinud meid ikka ja jälle konfliktidesse – kuigi see on järjest ebamõistlikum. Sellest hoolimata jõuab ta lootusrikkale järeldusele, et kunagi tulevikus võivad sõjad maailmast siiski täielikult kaduda.

Inimesed sõdivad staatuse ja kuuluvuse pärast. Nad teevad seda sellepärast, et evolutsiooniliselt tagavad need kaks asja kõige kindlamalt ellujäämise ja paljunemise. Staatus kui suhteline koht hierarhias võrreldes teistega aitab inimesel leida paremaid seksuaalpartnereid, hankida ressursse ja kontrollida teisi. Ja sellepärast inimesed sõdivadki. Mis puudutab kuuluvust, siis koonduvad inimesed kaitseks vägivalla eest üha suurematesse sotsiaalsetesse gruppidesse, mis on tervikuna turvalisemad ja selle liikmed üksteise suhtes vähem agressiivsed. Grupielul on evolutsioonilised eelised, mille tõttu tahavad kõik inimesed gruppidesse kuuluda. Lõpetuseks kasvatavad inimesed sotsiaalset ühtekuuluvust ja lahendavad grupieluga kaasnevaid probleeme moraalikoodeksite, religioonide ja ideoloogiate abil.

Mõlemad ihad, s.o staatuse- ja kuuluvusiha, on alateadlikud, heuristilised tungid. Heuristika on kogum rusikareegleid, mis annavad evolutsiooni seisukohalt enamasti õige vastuse. Nii on kõrgema staatusega ja toimivasse gruppi kuuluvatel inimestel keskmiselt rohkem lapsi ja lapselapsi. Bioloogid nimetavad seda paremaks kohasuseks. „Keskmine“ varjab muidugi tõsiasja, et paljudel juhtudel viib staatuse- ja kuuluvusiha hoopis kohasuse vähenemiseni. Kuid isegi kui need ihad mõne inimese elu paremaks ei teegi, siis enamiku oma teevad ikka – sellepärast nad inimesel ongi ja sellepärast püsivad ka nende aluseks olevad geenid inimeste genofondis. Lõpetuseks jagunevad inimesed juhtideks ja järgijateks, kes on omavahel sellises suhtes, mis võimaldab mõlemal rahuldada oma staatuse- ja kuuluvusiha.

Inimese aju on andnud inimesele võime oma alateadlikke tunge (staatuse, kuuluvuse jms suhtes) suunata, mille tulemusel on sündinud mõned inimkonna suurimatest saavutustest. Tasub vaid mõelda keerulistele teadustele, peentele kunstidele või sellele, kui suured on ühiskonnad, mille inimesed on üles ehitanud moraalikoodeksite, religioonide ja ideoloogiate nagu liberaaldemokraatia või kommunismi toel. Selliste mõttesüsteemide piires saavad ükskõik kui suured grupid ise otsustada, kes võib ja kes ei tohi gruppi kuuluda, kes peab seda juhtima jne, ning seeläbi (enamasti) vägivallatult koostööd teha. Inimesed on oma ajuga loonud endale evolutsiooni seisukohalt soodsama arengukeskkonna: gruppi kuulumine on tõeline evolutsiooniline eelis.

See viib meid tungide (staatuse- ja kuuluvusiha) ning mõttesüsteemide (moraalikoodeksid, religioonid ja ideoloogiad) vaheliste seoste juurde. Neid saab selgitada tunnetusteaduse ühe suurima tarkusega, nimelt et inimese aeglane, mõtlev aju „ratsionaliseerib“ enamasti tagantjärele alateadliku aju juba tehtud otsuseid. Ta teeb seda selleks, et õigustada inimese alateadlikke ihasid ja muuta neid seeläbi sotsiaalselt vastuvõetavamaks teistele – ning ka inimesele endale. Mõtlemisvõime, millega inimene saab oma isekaid tunge teistele vastuvõetavamaks muuta, annab seega sotsiaalse konkurentsiga keskkonnas kohasuseelise.

Niisiis sõdivad inimesed oma alateadliku staatuse- ja kuuluvusiha pärast. Suurtes gruppides, mille inimesed on moodustanud mõttesüsteemide abil, on staatuse ja kuuluvusega seotud evolutsioonilistel eelistel isegi veel suurem tähtsus. Kui inimestel on alateadlik tung võidelda staatuse või kuuluvuse pärast, tõlgendavad ja õigustavad nad seda teadlikult kui võitlemist moraalsetel, religioossetel või ideoloogilistel põhjustel. Ja kuna inimesed võitlevad oma grupi eest ja oma koha eest selles, peavad nad ka konfliktide põhjuseks asju, mis nende gruppi seovad – moraal, religioon ja ideoloogia.

See mõte ja suur hulk seda toetavaid tõendeid, mida ma käesolevas raamatus tutvustan, moodustavadki aluse mitmesugustele konfliktianalüüsi, konfliktide lahendamise ja eriti praegu paljudes Euroopa riikides kõne all oleva terrorismivastase võitluse meetoditele. Ideoloogia, olgu see nii kuri või paheline kui tahes, ei pane inimesi ennast ja teisi tapma. Religioonid ei põhjusta sõdu. Need on kõigest inimeste mõttesüsteemid, millega õigustatakse endale ja teistele oma alateadlikku staatuse- ja kuuluvusiha.

Enesetaputerroristide kohta väidan ma, et nende kuuluvusiha on tohutu suur, kusjuures sageli ei ihalda nad kuuluda sugugi mitte suurde gruppi – piisab ka viiest sõbrast-tuttavast koosnevast rühmast, mis kuulub laiemasse sotsiaalsesse süsteemi. Mis puudutab kodusõdu, siis näiteks Põhja-Iirimaal valitsevad või Iisraeli ja Palestiina vahelised usulised lahkhelid küll korreleeruvad konflikti eri pooltega, kuid ei põhjusta neid. Nagu on korduvalt tõestatud, reageerivad nende konfliktide mitmesugused protagonistid pigem sümboolsetele järeleandmistele, mis viitab gruppidevahelise staatuse ümberkalibreerimisele, kui põhjendatud argumentidele selle kohta, kes üht või teist usuteksti õigemini tõlgendab.

Kaudsemalt võib teiste gruppidega sõdimise tahet mõjutada ka oma grupi ühtekuuluvus ja see, kuivõrd sellesse kuuluvana inimesed end tunnevad. Teisisõnu ei pruugi sõjani viia gruppidevaheline, vaid hoopis grupisisene vägivaldsus ja ebaõiglus. Väidan ka seda, et sõdu algatavad liidrid taotlevad sellega tegelikult staatust, nagu seda teevad ka näiteks eriti julmad gängiliikmed või tüüpilised baarijõhkardid, ja et nende erinevate vägivallavormide taga on tegelikult ühed ja samad evolutsiooni tulemusel välja kujunenud tungid.

See raamat räägib inimaju evolutsioonist ja sellest, kuidas aju tekitab evolutsiooniliste eesmärkide saavutamiseks kõigepealt tungid ja seejärel õigustab vägivaldset käitumist. Loodetavasti annab see vastuse küsimusele, miks inimesed sõdivad.

Raamatu leiad meie e-poest:
https://www.postimehekirjastus.ee/raamatud/postimehe-raamat/miks-me-sodime-1