Narby jätkab teekonda, mida ta alustas menuka raamatuga „Kosmiline siug“ (eesti k 2001). Amazonase ja teiste paikkondade loodusrahvaste kultuuri ja tänapäeva teaduse uusimatesse saavutustesse süüvides otsib Narby vastust küsimustele, milles peitub looduse teadmisviiside saladus ja kas on midagi, mida inimkond võiks õppida looduse eneseregulatsioonist ja tarkusest, et leida ka endale mõistlikum ja kestlikum eluviis.

Jeremy Narby (s 1959) kasvas üles Kanadas, õppis Canterbury Ülikoolis ajalugu ja kaitses Stanfordi Ülikoolis antropoloogiadoktori kraadi.

Looduse intellekti otsimas 

Viisteist aastat olen ma aidanud Amasoonia põlisrahvastel oma maade omanikeks saada. Need on inimesed, kes usuvad, et taimed ja loomad kavandavad oma tegevust ning et šamaanid suhtlevad nägemustes ja unenägudes teiste liikidega. Nende teadmise viisi on ratsionalistidel raske mõista.

Rohkem kui kümne aastat tagasi hakkasin ma otsima loodusrahvaste tarkuse ja lääne teaduse ühisosa ning jõudsin šamanismi ja molekulaarbioloogia seosteni. Raamatus „Kosmiline siug“ esitasin ma hüpoteesi, et šamaanid viivad oma teadvuse molekulaartasandile ja pääsevad nägemustes ligi infole, mis on seotud DNAga, mida nad nimetavad „hingetuumadeks“ või „vaimudeks“.

Amasoonias tundsid põlisrahvaste liidrid ja šamaanid mu seisukoha vastu suurt huvi ja avaldasid sellele toetust. Neile polnud uudiseks, et nende teadmised on tõesed.

Kuid võrrandi teisel poolel oli asi keerulisem. Lääne teadusel on raskusi nii sellega, et tunnistada mitteinimliku tarkuse olemasolu võimalikkust kui ka objektiivsete teadmiste omandamist subjektiivsel moel. „Kosmiline siug“ avaldati esimest korda 1995. aastal, paraku pole see raamat pälvinud teadlaste niisugust tähelepanu, nagu ma lootsin. Siiski on mõned bioloogid seda huviga lugenud ja minuga sellest rääkinud. Üks bioloog ärgitas mind mu hüpoteesi kontrollima, öeldes, et ainult see on teaduslik meetod.

Tal oli õigus. Olles antropoloog, pole ma teadlane ja pole kunagi ühtegi hüpoteesi kontrollinud. Otsustasin, et võtan ta väljakutse vastu. Hüpoteesi kontrollimiseks viisin ma kolm molekulaarbioloogi Peruu Amasooniasse, et näha, kas neil õnnestub leida biomolekulaarset informatsiooni, kui nad joovad psühhotroopset taimekeedust, mille on valmistanud põlisrahvusest šamaan. Nägemuste vallas olles said kõik kolm selgeid vastuseid oma töös tekkinud küsimustele.

Üks nendest molekulaarbioloogidest, dr Pia Malnoe, kes on Šveitsis ülikooli õppejõud ja juhib uurimislaborit, võttis oma kogemuse kokku nii: „See, kuidas šamaanid teadmisi hangivad, ei erine märkimisväärselt sellest, kuidas hangivad teadmisi teadlased. Sellel on sama lähtepunkt, aga šamaanid ja teadlased kasutavad erinevaid meetodeid.“

Ma avaldasin sellest kohtumisest ülevaate, mis käsitles kahte paralleelset teadmiste omandamise teed, mida inimesed kasutavad, ja sain lõpuks aru, et takerdun ikka ja jälle ametliku teadusmaailma puuduva heakskiidu taha. Otsustasin oma uurimise suunda muuta.

Üks küsimus näis olevat kõigist teistest tähtsam. Kaevudes ajaloosse, mütoloogiasse, teadusse ja loodusrahvaste tarkusse, sattusin viidetele, mis osutasid looduse intellektile ka väljas- ja seespool inimorganismi tervikut. See tundus olevat uus elusolendite vaatlemise viis. Ma olin üles kasvanud aedlinnas ning saanud materialistliku ja ratsionaalse hariduse – maailmavaate, mis eitab looduse intentsionaalsust ja peab elusolendeid „automaatideks“ ja „masinateks“. Kuid nüüd tekkis üha rohkem tõendusmaterjali, et see on vale ja et loodus on tulvil arukust. Isegi me enda keharakud näivad tegutsevat tahtlikult.

1990. aastate lõpupoole keskendusin nende bioloogide tööle, kes uurivad pigem organisme, mitte molekule. Oma üllatuseks leidsin hulga värskeid uurimusi, mis viitavad, et isegi lihtsad organismid käituvad targalt. Teadlased on tõestanud, et ilma ajuta ainuraksed limaseened suudavad labürintides liigelda otstarbekaimal viisil ja nööpnõelasuuruse ajuga mesilased tõlgendada abstraktseid mõisteid. Filosoof John Locke kuulutas 17. sajandil: „Elajad ei üldista.“ Kuid tegelikult loomad üldistavad küll ja ka reduktsionistlik teadus on seda hiljuti tõestanud. Ma tean isegi selliseid tänapäeva teadlasi, kes väidavad, et looduses olevaid organisme saabki mõista vaid siis, kui omistada neile inimlikkus. Seda on šamaanid alati väitnud.

Kõige selle mõjul hakkasin koostama uurimust teemal „Intellekt looduses“ – see on kontseptsioon, mille puhul teadus on kokku viidud loodusrahvaste tarkusega. Hiljem sain teada, et Jaapani teadlased kasutavad terminit chi-sei, mis tähistab sellist lähenemist loodusmaailmale. Kuid mina alustasin oma uurimistööd Amasoonias, kus ma olin esimest korda kohanud inimesi, kes omistavad vaimudele teadlikku tegutsemist ja teistele liikidele inimlikkust. Nii võtsingi plaani uurida teaduse antropoloogiat ja vaadata oma silmaga, kuidas teadlased oma töökeskkonnas töötavad.

Alustasin oma retke, teadmata, mida ma eest leian. Ma jahtisin aaret, mille asukohast polnud mul aimugi.

Ühel suvepäeval, just enne, kui ma seda uurimust alustasin, külastasin üht eakat taimetarka, kes elas üksildases Eesti talus. Ta nimi oli Laine Roht, mis tähendab eesti keeles lainet ja rohtu.

Mind tutvustas Laine Rohuga mu eelmise raamatu tõlkija. Perenaine viis meid aia tagaosas asuvasse varjualusesse, milles oli algeline tulease, ehteks tühjad Vene šampanjapudelid. Roht rääkis ainult eesti keelt.

Ma selgitasin, et olen antropoloog ja tahaksin esitada talle mõned küsimused. Roht noogutas nõusoleku märgiks. Ta istus sirgelt pingi peal, käed süles. Ma küsisin kõigepealt, kas ta võiks selgitada, kuidas temast sai tervendaja. Naine ütles, et ta vanaonu oli olnud tervendaja ja temal on see kaasasündinud anne. Ta ütles, et taimed suhtlevad temaga, andes teada, millal neis on kõige rohkem väge ja millal neid korjata. Vahel on tulnud seda teha ka öösel – ta saab juhised, tõuseb üles ja läheb taimede juurde, millest talle on just teada antud. Info, mis ta saab, on alati õige, ütles ta. Ja kui inimesed räägivad talle oma hädadest, tunneb ta nende haigust omaenda kehas, mis abivajajat nagu peegeldab. Hiljem, kui ta on aru saanud, mis taimed seda haigust ravivad, tunneb ta selles kehaosas, mis oli haigele inimesele empaatiaga vastanud, kergendust. Ta ei selgitanud pikemalt, kuidas ta saab taimedelt nende kohta teavet.

Tema jutt meenutas mulle mõne Amasoonia šamaani juttu. Ma otsustasin minna kohe asja juurde ja küsisin, mida Laine Roht arvab looduse tarkusest. Ta vangutas pead ja ütles: „Seda pole mult keegi varem nii otse küsinud. Loodusesse on raske sisse tungida. Mul ei ole selle jaoks sõnu. Neid sõnu ei saa kunagi olema. Mitte keegi ei saa kunagi teada, kuidas taimed ja inimesed on tehtud ja mis neist saab. See jääb saladuseks.“

Mul oli raske taluda selle naise helesiniste silmade pilku. Kui ta rääkis, suutsin ma kuulata vaid ta hääle meloodiat. Eesti keel pole indoeuroopa keel ja ma ei saanud aru ühestki tema öeldud sõnast. Kui ta vahet pidas, kuulasin ma tõlget ja jätsin sõna-sõnalt meelde, mis ta oli öelnud. See jääb saladuseks. See jääb saladuseks. Eesti sõna „saladus“ on inglise keeles secret.

Ma küsisin temalt, miks loodusele meeldib olla peidus. Ta vastas: „Me saame karistada, kui looduse saladused välja anname. Te ei pea kõike teadma. Teadmisi tuleb kasutada õigesti, ravida inimesi ja kohelda neid hästi. Saladused võivad sattuda valede inimeste kätte.“

Tema vastus ei tekitanud tahtmist edasi pinnida.

Laine näitas meile oma aeda ja taimi, mida ta kasutab mitmesuguste hädade raviks. Meie kohtumine hakkas lõppema. Ma tundsin vajadust tänada teda ta aja ja külalislahkuse eest ning läksin auto juurde, et tuua sealt mu eesti keelde tõlgitud raamat. Raamatu kaanel on kujutatud madu. Ta võttis selle mõlema käega vastu, heitis pilgu kaanele ja ütles: „Mul on midagi teie jaoks.“

Me järgnesime talle elumaja juurde ja jäime väljas ootama. Varsti tuli ta tagasi suure klaaspurgiga, milles oli ta aiaviljadest aetud alkohol ja surnud rästik. Ta selgitas, et oli püüdnud rästiku kinni mitme kuu eest oma aias ja pannud selle elavana alkoholi sisse. Surres lasi madu mürgi vedeliku sisse, mis, ütles perenaine, annab meile nüüd elujõudu ja kaitseb haiguste eest. Ta täitis viinapitsi ussirohuga ja ulatas selle mulle. Jõin selle antropoloogia nimel tühjaks. See polnud eriti hullu maitsega. Kõigepealt tundsin kõditavat soojust ja ebamäärast heaolutunnet, mis ei tundunud vastavat mulle antud alkoholidoosi väiksusele.

Tänasime teda veel kord ja sõitsime ära. Kogu tagasitee viibisin mingis õndsalikus olekus ja järgnenud nädalate jooksul tundsin end õnneliku ja energilisena. Kui ma koju Šveitsi jõudsin, märkisid teised, et ma olen kuidagi eriti heas vormis. Seda lugu jutustades ei taha ma veenda kedagi selle topkatäie „ussiõli“ tõhususes (kuigi seda oleks huvitav edasi uurida kas või sellepärast, et ussimürgid kipuvad sisaldama aineid, mis mõjutavad närvirakke). Mis aga eriliselt mu mällu Laine Rohu jutust püsima jäi, olid ta sõnad: see jääb saladuseks. Kas see tähendas, et ma ei peaks looduse tarkust uurima?

Need sõnad käisid mul peas ringi mitu kuud. Ma ei tahtnud tungida looduse saladuselaekasse, aga ma tahtsin teada saada, kus see asub, ja mõlgutada selle üle mõtteid mitmest vaatenurgast. Ma sõitsin Amasooniasse ja rääkisin seal põliselanikega. Hiljem külastasin eri maade teaduslaboreid. Leidsin, et teadus liigub loodusrahvaste tarkusele teatud tasanditel lähemale. Teadus näitab nüüd, et inimesed on üleni seotud teiste liikidega. Meie organismi ülesehitus on sama ja meil on aju nagu teistelgi. Teadus on tõestanud, et teised liigid on targad neile omasel moel. Ja siiski jäid Laine Rohu sõnad mu kuklasse tiksuma. Kas ma teen midagi halba? Kas mu uurimistöö on määratud nurjumisele?

Umbes poolteist aastat pärast Laine Rohu külastamist koitis mulle, et kui miski on määratud jääma saladuseks, siis pole katse seda uurida probleem. Võib-olla on Laine Rohul õigus ja keegi ei saa kunagi teada, kuidas taimed ja inimesed on tehtud. Aga püüda mõista, mismoodi loodus teab, ei ole kuritegu. Tõsi, teadmisi võib kuritarvitada. Ent kui loodusel on teadmised ja mina olen osa loodusest, miks ei peaks ma pürgima teadmiste poole?